Kuigi paljud inimesed kujutavad ette Hispaaniasse kolimist rannamajapidamise omandamisega, võib otse rannikule kodu ostmine kaasa tuua näiteks õiguslikke probleeme.
Üks peamisi on Ley de Costas ehk Rannikuseadus. Rannikuseadus jõustus detsembris 1989. aastal, et kaitsta Costasid liigse ehitamise ja maastikku rikkuvate kõrghoonete eest. Seadus määratleb sisuliselt erinevad rannapiirkonnad ja sätestab, millised neist on avalik maa, mis kuulub riigile, ja milliseid osi võib eraomandis omada.
Seaduses ütleb, et “Hispaanial on pikk rannajoon, umbes 7880 kilomeetrit, millest 24 protsenti vastab randadele, avalikule pärandile umbes 13 560 hektarit, mis on väärtuslik selle suurte võimaluste tõttu, kuid napib kasvavate nõudmiste jaoks.” Ehk siis seadus määritleb, et 24% kogu rannajoonest vastab randadele.
Benidormi pilvelõhkujad
Hispaania rannad on määratletud Rannikuseaduses
Esimest ala rannast nimetatakse Dominio Público Marítimo-Terrestre ehk Mereterrestre ehk Mere-maa avalikuks valduseks. See on osa, mis hõlmab rannajoont ja randu ning kuulub avalikkusele. Juriidiliselt ei saa seda eraomandis omada.
Teine ala on deslinde ehk piirdejoon. See eraldab riigile kuuluva rannaala siseosast ja osadest, mis võivad olla eraomandis.
Kolmas ala on Zona de Servidumbre de Protección ehk kaitsevöönd, mis on 100 meetri pikkune maa-ala, mis ulatub demarkatsioonijoonest. See peab olema täielikult ligipääsetav nii jalakäijatele kui ka hädaabiautodele.
Neljandat ala nimetatakse Zona de Servidumbre de Tránsito ehk liikluspäästevööndiks, mis ulatub 6 meetri ulatuses otse piirdejoone taha ja on kaitseala. Mõnes raskesti ligipääsetavas kohas võib seda laiendada kuni 20 meetrini.
Viimane ala on Zona de Influencia ehk mõjutusvöönd, mis on 500 meetri pikkune maa-ala eraldusjoonest. Seda peavad külavalitsused haldama, et hõlmata teenuseid, näiteks parkimisalasid. Siin on ka piirangud hoonete kõrgusele, mida võib sinna ehitada.
Kaitsevööndites olevad majad ei ole seaduslikus omandis
Mõnes neist piirkondadest juba enne seaduse jõustumist eksisteerinud kinnistutel võib elada, kuid need ei ole seaduslikus omandis. Omanikud saavad õiguse majas elada ja neile antakse soodustusi 75 aasta jooksul. Uusi hooneid ei tohi nendele aladele ehitada.
Kui teil on maja ühes neist piirkondadest, peate järgima mitmeid eeskirju, mis puudutavad töid, reforme ja laiendusi. Mõnel juhul ei pruugi neid üldse lubada ja kõik tuleb kõigepealt heaks kiita kohaliku omavalitsuse poolt, esitades üksikasjaliku projekti.
Et teada millises tsoonis teie kinnistu asub, võite külastada Ministerio para la Transición Ecológica y el Reto Demográfico veebilehte. Olge siiski teadlik, et kui teie kinnistu asub praegu napilt väljaspool ühte neist tsoonidest, võib juhtuda, et mõne aasta pärast ei pruugi see enam nii olla, sest rannad erodeeruvad ja merevee tase tõuseb.
Seaduses tehti 2013., 2014. ja 2020. aastal erinevaid muudatusi ranniku kaitse ja säästva kasutamise kohta. Viimane seadusemuudatus tehti 2023. aasta mais, mille eesmärk oli eristada linna- ja looduslikke rannalõike, säilitades puutumatuid randu, piirates nii asustamist kui ka tegevust.
See keelas ka uued ehitised rannikul, nii avaliku meremaa tsoonis kui ka sellega piirnevas liikluse lihtsustamise vööndis, või igasugused muudatused seal juba olemasolevates hoonetes. Väljatõstmised on Hispaanias sõltuvad kohustuseks, sest see merepealsed kinnistud siinitsevad avalikul maal.
Valencias Dénia linnas ähvardab elanikke oma kodust väljatõstmine
Rannaerosiooni, tormikahjustuste ja veetaseme tõusu ning seadusemuudatuste tõttu on mõned eraomandid, mis asusid “turvalistes ja seaduslikes” piirkondades, nüüdseks kolitud avalikesse või kaitsealustesse kohtadesse.
See tähendab, et mõnedel inimestel ei ole teatud tsoonides enam õigust oma kinnisvara omada ja valitsus ähvardab väljatõstmisega. Selline olukord on juba tekkinud, kuna Hispaania Ley de Costas’t on neli korda muudetud, mille tulemusel on eraomanditest saanud riigi omand.
Näiteks Valencias Dénia linnas ähvardab 3600 elanikku, kes elavad mereäärsetel kinnistutel, praegu väljatõstmine oma kodudest ja neil ei ole enam võimalik teha neis mingeid töid või parandada neid, kui need vajavad remonti.
Hoolimata nördimusest annab Alicante rannikuministeerium neile tõenäoliselt veel 30 aastat aega, et nad saaksid oma rannaäärsetes kinnistutes edasi elada, nii et väljatõstmised ei ole otseteed. Hispaania ökoloogilise ülemineku minister Teresa Ribera nõustub, et “rannikualadel valitseb seadustega seoses palju korratust”, kuid ütleb, et “taastamine on vajalik, mitte ainult keskkonnaküsimuste, vaid ka avaliku ohutuse tõttu”.
Rannikualade seadusi muudavad keerulisemaks erinevad eeskirjad Hispaania eri piirkondades ja omavalitsustes ning asjaolu, et kogu aeg tehakse muudatusi. Ka valitsuse vahetus kas piirkondlikul või riiklikul tasandil võib mõjutada.
Kliimamuutus
Vaatamata seaduse keerukusele on üks asi kindel – ülemaailmne kliimakriis muudab juba praegu kiiresti Hispaania rannikualasid ja rannad on juba kadumas. Valencia Ülikooli rannikutehnika professor José Serra Peris selgitas, et ligi kaheksakümmend protsenti rannikust on taandumas, mõned rinded on täielikult taandunud ja neid ähvardab randade kadumine.
“Mõnel juhul tähendaks see ka infrastruktuuri, elamu-, põllumajandus- ja tööstuspiirkondade kadumist. Tuleb märkida, et me ei kaota mitte ainult randu, me kaotame territooriumit ja majandusressursse,” lisas ta.
Barcelona üheksa linnaranda on kaotanud umbes 30 000 kuupmeetrit liiva aastas ning linna põhja pool asuvad rannad, nagu Montgati ja Badalona põhjaosa, on praegu peaaegu olematud. Selleks, et sul ei tekiks probleeme seadusega ja et vältida probleeme seoses merevee tasemetõusuga, on parim valik soetada oma uus Hispaania kodu veidi sisemaal, mitte rannale väga lähedale.
